Venemaa on tõepoolest kontrastide maa.. ehk lühidalt Kaliningradist.

kõigepealt ootab ees neli ja pool tundi bussisõitu tallinn-riia. see möödub samuti kontrastide võtmes: entusiastliku Ema ja kergelt südapahandava, aknast välja vahtiva Tütre seltsis. riia on pommiauk nagu alati (vabandan). järgneb 8 tundi bussisõitu. juba platvormil on näha, et tulemas ei ole Klaipeda või Vilniuse vms buss vaid tõld Putini maale: enamik reisijaid on mehed, juba keskmisest koledamas vanuses ja kandiliste näoilmetega. kõhe. minu ette satub istuma üks vunts, kes minule täiesti arusaamatul ja vägagi ootamatul kombel üliinimlikult väikese jalaruumiga bussis oma istmega sisse sõidab. tartu-tallinn bussis olen korduvalt selliseid mühkameid kohanud, teen kõigepealt suured silmad, ootan, et ema hakkaks vene keeles õiendama ja valmistun põlvedega "kogemata" istet nügima, tavaliselt aitab ja inimesed küsivad ümber pöörates, et oi, kas olete seal ja on ebamugav või... vene vunts piilub kahe istme vahelt mu ema ja irvitab talle näkku. mina ei saa aru, miks meie tandemi ainus vene keelt kõnelev osa kärkima ei pista. (tuleb välja, et ta oli sellisest käitumisest kauem šokis kui mina). korraks mõned sekundid tagasi minnes - olles ikkagi tallinnast, minu esimene reaktsioon oli "nu bläää" ja seda tiba kõvema häälega, kui ehk oleksin isegi oodanud. welcome to russia kanal läheb juba riia bussijaamas istudes peale. aga tagasi tulles, kui me olime selle üle naermise lõpetanud sööstis must läbi kerge vihasööst ning ma virutasin kõvasti vastu mu põlvi litsuvat istet ja 'sõimasin' (ehk viisakamalt kui enne) teda eesti keeles nii kaua, kuni ta oli oma istme natuke üles poole tõstnud ning mulle naeratades otsa vaadates midagi omalt poolt lisanud. ma õnneks ei saanud aru. ma hakkasin sellest hetkest natuke vene piiri kartma. seal on mölakate konsentratsioon kindlasti suurem... (vunts läks mu bussi-une-rahuks õnneks tahapoole istuma, kuna see ei olnudki tegelikult tema koht)
piir on kole, aeglane ja justkui inimväärikust alandav. mul on hea meel olla eu's.
kell pool 7 hommikul sõidame läbi Kaliningradi äärelinna rahvusvaheliste liinide bussijaama, mis kujutab endast väikest parkimisplatsi mingi suure koleda betoonmaja ees mingis industriaalilmelises linnajaos, rehvitöökoja kõrval. aga seal ootab meid juba mu ema vanatädi poja poja poeg Andrei. ja tema on ex-meremehest, maailma näinud vene džentelmen. kotid tassivad mehed taksosse, bussist väljuvale naisele ulatatakse käsi, uksest lastakse alati! naine enne sisse, raha on endal olme asjadele väga raske kulutada üritada jne.
aga linnast. vana sakslaste kauniks ehitatud linn on kontrasti mudelnäidis. kesklinnas oleva katedraali (kuhu on maetud Kant) ümber on näha mõned selles kuues majad, mida oli varem terve Königsberg täis. kuna katedraal asub nö saarel, mida ümbritsevad kanalid, siis võib rääkida kanaliäärsest tänavast, mis on korras, ilus ja nii nagu vanasti. see on aga üks rida maju. kui piilud maja taha, ümbritseb kõike paneelmajade halne mass. see oleks võrredab näiteks sellega, et tartu raekojaplatsi ääristavate majade taga kõrguksid 9 kordsed annelinna monstrumid. teise tähtsa koha, vana kuningalossi, lasid venelased 5-6 aastat tagasi õhku, kuna see oli sõjas tiba kahjustada saand ning milleks varemeid üles ehitada, kui need saab lihtsalt õhku lasta (see olevat poolel linnal aknad eest ära löönud).
bussid on kaliningradis vist isegi nii kaugest ajast, et mul nostalgia veel ei teki. see on see vene ime - nad sõidavad, roheliste õudusunenäoks. ja bussis müüb pileteid konduktor nii et jäneseid seal ei eksisteeri. tänavad on Andrei sõnul nii auklikud, et ta pidi oma auto maha müüma, kuna selle pidamisel ei olnud mõtet. kahtlustan, et peame kunagi, kui ta tallinna tuleb, kuidagi selgitama, miks meil pannide asemel bemmid umbes samas seisus teedel vuravad. liikluskultuur on aga isegi tallinnaga võrreldes hullumeelne, meenutades ehk pigem aasiat või itaaliat vms. üks suur piibitamine ja rusika vehkimine ning kaootiline ristmike ületamine.
700 000 inimesega mõnekümneaasta tagusel lasnamäel on rahvas aga 'veidi' modernsem. 80% naisi on sellised nagu meie ilusad vene noored hirved (mistõttu leian sealt kaubandusest endale lugematul hulgal potentsiaalseid madalaid nö ballettisussi tüüpi kingi), kes käivad loomaaias ka (hõbedaselt läikiva) miniseeliku, 12 cm kingade ja hoolikalt sätitud soenguga, viimase moe järgi telefonid pihus. mulle tundub, et poodides on isegi meile tuntud olematute reitega mannekeenide kehamassi vähendatud, et paremini sobituda vene noore kurguni ulatuvate hirvejalgadega.
väljapool kaliningradi linna on oblastis veel põnevaid kohti. umbes 40 minuti kaugusel on svetlagorsk - mereäärne paradiis. seal lõhnas juba praegu nagu suvises pärnus (küll vist eelkõike tänaval pakutava söögikraami tõttu). päike paistis ja pool kaliningradi oli tulnud oma lemmiktegevust tegema - jalutama. lähme läbi nõmme laadse elamurajooni, kus on palju vanu saksaaegseid maju ning uusigi; mere äärsemas otsas võib leida lausa Göringi suvila koos ülikuulsate puu mõõtu kasvanud rodotendronitega. mere ääres on kõrgete kaljude veerel esplanaad merevaiku ja muud pakkuvate tädide/onudega, süüa, juua, väikeseid riidesse topitud koeri, lapsi, vanureid ja hirvnaisi.
esmaspäeva õhtu jõuab peagi kätte. mina olen selle aja jooksul jõudnud veel peaaegu haigeks jääda ja siiski mitte, oma tarkusehamba juurde põletiku saada niiet söömise protsess venis aina pikemaks ja lugeda läbi oma ainsa kaasavõetud raamatu, mis ei olnud kõige targem tegu, sest ees ootab peale 8 tunnis sõitu 1,5 tundi üksi passimist riia bussijaamas, pärast seda kui mu ema on tallinna bussi peale läinud.
tellitakse takso. istume vene kombe kohaselt (ma ei saandki aru, kas see on nali, aga vist ei olnudki) veel laua taha. paus. tõuseme. takso ei tule. aega on veits üle 20 minuti. ei tule. 19. (nagu loengus, kadri, oleks võinud ma sinu vihikulehe servale nr'd kirjutada). õnneks möödub suvaline taksoparsa. pagassis on paat niiet andrei võtab ema kohvri sülle ja istub ette. jõuame bussi peale küll.
see kord kohtame vuntsile vastupidist näidet venelasest. mu ema istub õnneks! vahekäigupoolsel istmel ning meiega hakkab rääkima eesti keeles, kerge vene aktsendiga, üks noormees. kõgipealt on tal jube hea meel, et saab eesti keelt harjutada. käis siin pulmas ja tuli välja, et tuli sama bussiga, mis meie. siis olevat me emaga väga sarnased. mina väga ilus. ja tore. ja salapärane. ja üldse, et ms mu nimi on. ja kus me elame. ja mida ma õpin. ja kuidas ta kord armus ja siis mõistis, et peab 3 töökoha peal töötama, sest nii peab mees lihtsalt tegema, see on tema kohus! ta töötab ERR's vene keelsete uudiste vms toimetajana, on õppinud vene filli (mille jättis armastuse pärast pooleli), kuid ta kavatseb lõpetada ning ta on muidu tore mees ja kuidas Teie tütar ikkagi sellesse kõigesse suhtub.. mina kõhistasin oma halvatud näopoolt trotsides vaikselt naerda ja palusin oma emal mind mitte maha müüa. asi jõudis üle mu ema ulatatavate kirjadeni välja, kus ma seletasin, et see, et ta arvab!, et ma olen niivõrd tore inimene, ei ole hea mõte, sest mu elu kaaslane ei pruugi sellest midagi head arvata. leidsin end olukorrast, kus ma mõtlesin, miks mul ei ole Seda e-maili kontot, millel mu täisnimi aadressis ei ilutse. meie perekonnanime mu ema õnneks välja ei lobisenud. andsin talle oma .ut aadressi, kuna see oligi ainuke sellelaadne ja see kustub üks päev nii ehk naa. loodan, et jõuan enne hambaarsti juures ära käia, kui ta kirjutab.
piiril oli bussijuht ise kõige suurem mölakas.
muide, lisades veel ühe kontrastinäite: alati arusaamata sellest, millest räägitakse, tundus mulle pidevalt, et suhtlevad pooled on vihased või ärritunud või ebaviisakad vms. ema ütleb, et nad tegid jutu sees isegi nalja. võta siis sõrmest. bussijuht oli aga keelest arusaamatagi mölakas, kes lihtsalt ei võinud sul piiri peal bussis vetsu minna lasta, kuna seal on ju vets olemas - selline, kus ainult püstijalu kusev inimene oskab toimetada, ilma, et ta tahaks end kohe üleni pesta.
riia oli ikka veel pommiauk. kohvi ei saa ja nii istusime oma loppis nägudega "ootesaalis". oli nii vara, et isegi kodutud veel magasid. võtsin kätte ainsa raamatu, mis mu emal kaasas oli - jan kausi õndsate tund. mulle tuli sealsamas ka raamatu läbi saades meelde andrei tütre küsimus, et mis raamatuid ma meelsasti loen. ma ei osanudki talle vastata. kohustuslikku, tuli meelde. aga ma tean mida ma ei loe - kauslikku (või õndsatunnilikku).
tartu bussis sai viiamaks magada. avastasin, et õuna söömine on väga terveid ja mitte põletikus lõugu nõudev tegevus ning et eestimaa on ikka ilus ja kodune, kuigi meil veel krookuseid ei õitse.