blonde hetki jms

ehk kõigepealt autokool vol 3

ma ei ole veel jõudnud mainida, aga ma siis mainin, et Tarto linna tänavad on mõnedel üksikutel päevadel nädalas muutumas killer-tänavateks. Umbes sama efekt nagu kilekott hülge kõhus. Umbes.
Kahel korras olen käinud seitse maa ja mere taga õppesõiduplatsil. Sinna viib maailma auklikum tee ja juhtumisi! on seal ka mu sõiduõpetaja personaalse auto ihuarst ja terve hunnik teisi tunkedes tegelasi, kellega mõnusasti juttu puhuda, eeldades, et mul läheb turvavöö kinnitamiseks ja peeglite nügimiseks aega 10 minutit. Aga vähemalt ei ürita ta ise mu turvavööd kinni panna ( kõlab väga positiivselt, et inimene peab sellepärast tänulik olema....).
Edaspidi läheb nigu hästi. Tagurpidi slaalom oli aga seevastu blondiini naljade vääriline. Ma millegi pärast kahtlustan, et ma ei ole ainuke, kes vaadates kolme peeglisse ei saa päris täpselt aru, mis on peeglis vasak ja mis päriselt, aga maailmas on kindlasti ka piisavalt inimesi, kes tõepoolest ootavad klubi ukse taga 18ndat inimest, sest alla selle ju sisse ei saa...
Homme olen Ihastes.

Nädalavahetus möödus perekondlikult. Mu toanaaber härra Banderas saabus komandeeringult Tallinnast koos mu esivanematest delegatsiooniga. Antonio jäi koju pesa õigekujuliseks magama, perekondlik ühtsus läks vaesele tudengile asju ostma. Näiteks: kassitoit ( tehniliselt kassile ), elementaarne toidupakett ja köögi laud ja kaks tooli. Crepp peab oma õnne tänama või meie enda omi ja nende lauad võivad ka järgmine aasta rahulikult hingata. Isa sõitis sünnipäevapittu ja naised panid mööblid kokku. Mööblikokkupanemiseksperdina tahaksin adresseerida oma sügava pettumuse ( tol hetkel pea suitsiidse viha ) jooniste ebatäpsuse ja väärakate detailide Sotka kaubandusketi suunas. Aga nüüd saab köögis ka istuda.
Järgmisel päeval tuli pidutsenud isa tagasi ja me poodlesime veel. Sel korral: elektripirnid, pikendusjuhe, kummiliim ja 23 tolline telekas. Ma ei provotseerinud midagi peale kummiliimi, pirnide ja kassitoidu.
Blonde hetki jagus ka.

Isa tuli meile vastu ja ütleb emale, et muide, me kohtusime täna 30 aastat tagasi. Me jalutasime auto poole ja rääkisime juttu, istume autosse ja tagaistmel on mingi paberis lillekimp. Kuna! isa tuli ju sünnipäevalt, siis Grete küsib:
" oi, paps, sulle anti sünnipäevalt lilled kaasa vä? " (samal ajal kui ta end nende poole sirutas, et need emale anda... )

Ja kõikidele teile, kellelt teilt on kuskil dokumenti küsitud, kuigi vanust on piisavalt:

arvasin, et olen kaval, ja võtan ema kaubamaja ilu osakonda kaasa. Seal on tihtilugu töötajad, kes väiksema rahalise potentsiaaliga klientuuri ei viitsi eriti nõustada ja mul oli tarvis mõnesid nõuandeid. Mu ema adresseeris probleemi ja blond 40-50ndates naisterahvas asus rõõmsalt ülesande kallale. Peagi aga selgus, et ta on millestki valesti aru saanud, sest kommentaarid: "Jah, meil noortele on siin palju asju" ja "minu lapsed ka ikka kasutavad ja väga meeldib" tundusid nagu minu suunas olevat öeldud. Telefonikõne katkestas aga kõige selgema hetke, mil tädi soovitas, et näokreemiks sobiks see alla 20stele mõeldud ehk, mil mu ema nii muuseas mainis, et vanust sellest rohkemgi, mille peale igat last rõõmustava sõbraliku häälega tädi arvas, et see olevat nüüd küll üllatus olnud...
Ühesõnaga.. Me kõik tunneme end mõnusalt paitatuna, kui see juhtub meitega 10 aasta pärast. Seniks head arenemist!

Tartus on sügis ja talv korraga. Miinustab, aga osad lehed on rohelised või kollased ja langevad härmas rohelise muru peale. Friiki.

Head hingedepäeva!