tundub, et eliit on hakanud lugu pidama iseseisvast masinliiklemisest, sest ka mina veedan oma teisipäeva- ja neljapäevaõhtuid mitte eriti hubases värsketest täiskasvanutest (või mõnel juhul ka alakasvanutest) teismelistega üleküllastatud auditooriumis. paar tähelepanekut töökorraldusest: esimesel õppetunnil kuulsin imelist fraasi: “meil on palju materjali ja me võtame selle rutuga läbi”, millega seoses tekib nostalgia vast igal ülikooliõpilasel, kel pole enam au loengutes käia ja õppejõudude kiireid sõnalaviine paberile vermida (mitte et ma seda kunagi eriti üldse teha oleksin üritanud. siinkohal oleks kohe paslik tänada neid tublisid ja toredaid inimesi tänu kelle konspektidele ma end ülikoolist läbi olen suutnud vedada. atehh!). mis aga järgnes sellele aukartustäratavale lausungile? gümnaasiumimämmutamine, kus iga sõna sulle kolm korda lusikaga suhu topitakse ja pärast veel krooks ka välja lastakse. ühesõnaga, naljakas on vaadata, kui esikõneleja lausub midagi stiilis a la see on tähtis lause või et see tuleks küll kirja panna, siis kõik minu vaateulatuses paiknevad inimkehad langevad üheskoos, kirjapulgad sõrmede vahel, paberile lähemale ning asuvad siis suure hoole (ja ma ei välistaks, et mõni neist ka armastusega) neid mõtteteri oma kirjamällu talletama. kui mõnel on au minna “tagasi tulevikku”, siis minul on au süüa kaks korda nädalas regressiputru. iseenesest on lõbus taaskord gümnaasiumiklassi tööst osa võtta ning kuulata-vaadata, kuidas hoolsamad istuvad ja hoolega tähele panevad, samal ajal kui vähemhoolsamad (keda on kordades rohkem) itsitavad, nokivad nina või lahendavad muid seltskonnaprobleeme.
õpetaja: mitte eriti sarmikas eesti verd defineerimatu silmavärviga meesterahvas, naerab siis, kui ise nalja teeb ja mis üldjuhul ei ole naljakas. kannab alati vesti ja vuntse ning ei tea sõnade “kiire läbivõtmine” tähendust.
aga erinevalt tartust ei ole kuressaare tänavad eriti turvalised, sest mind on juba mitmeid kordi ka autorooli lubatud. olen autosõidul katsetanud meetodeid nagu väga kammimata juuksed, vähem kammimata juuksed ja erinevast sokipaarist isendid ning pean tunnistama, et just neil juhtudel olen ma olnud märkimisväärselt (see on liialdus) edukas (sõiduõpetaja nõustub). järgmine kord proovin pahupidi (pahurpidi) aluspükstega. hirmu ma ei ole automassina roolis veel kordagi tundud (ka mitte siis, kui mind esimesel tunnil kohe liiklusesse paisati) ja seeläbi sõidan ma nagu uljaspea, teades, et kui midagi juhtub, siis keegi (eeldatavasti kõrvalpingilt) ikka pidurdab või katkub rooli (seda juhtub õnneks harva). üsna muretu värk. ja selle muretuse pärast saan ma kogu aeg riielda. nagu väike laps. sõiduõpetaja on teooriaõpetaja täielik vastand (sarmikas ei ole samas temagi, kuid vuntse ja vesti ei kanna), nii et kui ta juba mõnda aega minuga tõrelenud on ja mina selle peale kostan, et ma ei saa nii sõita, sest mul tuleb stress, siis ta naerab ja jätab järele. tore mees. nalja mõistab, nalja teeb, natuke flirdib ka, aga seda ma lihtsalt eiran. ja kui ma load saan, siis peavad ka tartu tänavad hirmu tundma hakkama.
p.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar